KRIISIST LAHENDUSENI: VÕRGUSTIKU ROLL LASTE JA NOORTE KONTEKSTIS

Käesolevat sajandit on ilmestanud mitmed kriisid, seejuures erinevates valdkondades (nt looduskatastroofid, uued viirused (koroona), pagulasteema, tööjõu- ning ka tööpuudus). Kriisi ulatusest olenemata mõjutab see perekondi. Eriti haavatavad on lapsed, kes sageli ei oska oma hirme isegi sõnastada. Mured omakorda jõuavad ühel või teisel moel kooli, kus õpetaja peab eeskätt pühenduma õppekavale.’
Kuidas ära tunda,et lapsel on depression? Kes peaks seda märkama, et lapsele õigeaegselt abi osutada?
Kuidas lahendada kriise, tegemata allahindlust õppetöö akadeemilisele sisule? Appi tuleb võrgustik. Aga see ei teki iseenesest ega üleöö – võrgustikku tuleb kujundada, ning meeskonnatööd tuleb õppida.

Kui tekivad probleemid lapse käitumises, mis võivad olla ohtlikud talle endale või teistele, tuleb kasutada äärmuslikke meetmeid, s.o tõusetub küsimus alaealise saatmisest kinnisesse lasteasutusse. Tegemist on alaealise vabaduse piiramisega, millel on riive inimõigustega. Seega erinevate ametkondade ja isikute (riik Sotsiaalkindlustusameti kaudu, kohus, KOV lastekaitse töötajad, perekond, kinnine lasteasutus) koostöö ning toimiva võrgustiku olemasolu on eelnimetatud probleemi lahendamisel eriti olulised. Samuti on oluline koostöö ja võrgustiku olemasolu lapse hooldusõiguse ning lapsest eraldi elavale vanemale suhtluskorra määramise vaidlustes. Tekib küsimus, kas selline võrgustik on olemas ja toimib või tuleb seda luua, täiendada? Kas ollakse valmis konstruktiivseks koostööks? Milline roll ja vastutus on riigil, KOV-l, lapsevanematel?
Milliste raskustega puutuvad oma töös kokku lastekaitse töötajad? Miline on nende pädevus ning töökoormus? Kas lastekaitse töötajate töökoormus võimaldab õigeaegselt näha abivajavaid lapsi ja neid aidata? Kas kehtiv seadusandlus eeltoodu osas vajab muutmist või täiendamist? Mis osas?